Millega teleritootjad 2009. aastal üllatasid?

Üks aasta hakkab jälle läbi saama ning kõik suured teleritootjad on oma uuemad tehnoloogiad Euroopas avalikkuse ette toonud. Kui lähtuda geograafiliselt vaatenurgast, siis tehnoloogilised uudised on pärit vaid Jaapani ning Korea tipptootjatelt – Sony, Panasonic, Samsung, Sharp, Toshiba, LG ning ainus Euroopa esindaja Philips. Teen tehnilise ja veidi keerulisema ülevaade telerihuvilistele, milliste uudistega tootjad sel aastal välja tulid ja mis need tegelikult tähendavad.

Eksitav LED TV
Selle aasta suvel esitles Samsung oma uusi 6000 ja 7000 seeria LCD-telereid, nimetades neid LED-teleriteks. Kuna enne seda oli palju räägitud OLED teleritest, siis võis nii mõnelgi jääda mulje, et need ongi täiesti uuel tehnoloogial põhinevad telerid. Püüan siin anda väikese selgituse.

Tegelikult on tegemist LCD-teleritega, ainuke oluline muutus on taustvalgustuses – kuni tänaseni kasutavad enamus LCD-telerite tootjaid taustvalgustusena CCFL valgustust, siis nüüd võttis Samsung kasutusele LED-taustvalgustuse. Erinevus on tehniline – CCFL taustavalgustus kasutab külmkatoodiga luminestsentslampe, uued LED-telerid aga LED-lampe, mis ei sisalda elavhõbedat ning on väiksema voolutarbega.

Kes oli esimene LED-teleri tegija?
Kui aga otsida veidi ajaloost, siis nii Sony (KDL-70X3000) kui ka Samsung (LE52F96BD) katsetasid juba aastal 2007 LED-taustvalgustust. Ainus erinevus on taustvalgustuse värvis – kui Samsung kasutab vaid valget LED-i, siis Sonyl oli kasutusel juba RGB ehk kolme värvi LED-valgustus.

Esimese Edge (äär- või külgvalgustus) LED-taustvalgustuse au ei kuulu samuti Samsungile (esimene oli Sony ZX1), küll oli Samsung esimene, kes võttis kasutusele LED LCD termini.

Kumu sügavama musta värvitooni teemadel
Vaieldavaks jääb väide sügavamast mustast värvitoonist, mis peaks kaasnema LED-taustvalgustusega. Teoorias saab LED-lampe küll välja ja sisse lülitada kordi kiiremini kui CCFL-lampe, aga külgvalgustuse korral pole võimalik LED-lampe välja lülitada, kuna nad ei valgusta ühte konkreetset pikslit, vaid ühte pikslite rühma korraga.

Ideaalis toimiks LED-taustvalgustus nii, et iga piksli taga asub oma LED-lamp, mis siis vastavalt saabuvale signaalile kas süttib või kustub. Ainult, et nii pisikesi, piksli suuruseid LED-lampe pole hetkel veel olemas. Et saada aimu sügavamast mustast värvist, on vaja see üle mõõta. Plaanime detsembris teha üle hulga aja telerite testi ja siis saab numbriliselt võrrelda, kelle must on tumedam. Seniks aga peame uskuma seda, mida meie enda silmad ekraanilt näevad.
Ja nagu võib lugeda detsembrikuu Digist, siis hetkeseisuga LED telerid veel traditsionaalseid telereid troonilt ei löö.

Lisaks eelpool nimetatud Sony ja Samsungi mudelitele näitasid oma uusi LED LCD-telereid ka teised tootjad: LG mudel SL9000, Toshiba uus seeria Regza SV, Sharp LE700 seeria ja Philipsi uus seeria Aurea. Samuti on LED taustavalgus kasutusel kõikides mobiiltelefonides, mis kasutavad LCD ekraani.

Olee, olee olee – OLED TV
Tõelistest LED-teleritest saame rääkida alles siis, kui OLED-tehnoloogia saab nii küpseks, et suudab pakkuda suuremat ekraani kui 30 tolli. OLED (organic light emitting diode) – eesti keeles siis orgaaniline valgusdiood – kujutab endast kiletehnoloogias valmistatud valgust kiirgavat seadet, mis koosneb üksteise peale asetatud dioodikihtidest. Erinevalt LCD ja LED LCD-tehnoloogiast, ei vaja OLED ekraanid taustvalgustust, vaid on suutelised ise kiirgama valgust.

OLED-ekraani korral vastab igale pikslile oma valgusdioodide kogum, mis vastavalt saabuvale signaalile süttivad või kustuvad. Need ekraanid on küll suurema kontrastsuse ning sügavamate värvidega, kuid lühema tööaja (umbes 10000 tundi) ja ekraani suurusega (kuni 15 tolli) kui hetkel tootmises olevad LCD- või plasmatelerid.

OLED-telerite pioneer Sony
Sony on jõudnud arenduses kõige kaugemale ning pakub 11-tollist mudelit XEL-1 juba tavakasutajatele hinnaga 4000 eurot, teised tootjad käivad näituselt näitusele ning näitavad vaid tehase prototüüpe. LG-l on valmis 15-tolline mudel ja kõik tootjad räägivad juba 32-tollistest ja suurematest mudelitest. Seniks aga veidi kannatust, et tootmismahud suureneksid ning hinnad langeksid!

Juba pikemat aega on OLED-tehnoloogia kasutusel mobiiltelefonide ekraanides – näiteks Sony-Ericsson Z610, Nokia 7900 ja 8800, samuti paljudes Motorola ja Samsungi mudelites.

Suured numbrid – 100 Hz, 200 Hz, 600 Hz
Kes meist ei armastaks suuri numbreid, eriti kui rahast rääkida. Samamoodi armastavad suuri numbreid ka telerite tootjad, kes lisavad oma reklaamidesse üha suuremaid ja suuremaid numbreid. Nii on hakanud kordades kasvama Refresh Rate ehk värskendussagedus, samas kui TV stuudiost väljub pilt ikka veel 50 kaadrit sekundis ehk siis 50 hertsilisena (50Hz). Siit tekibki küsimus, mida see teler meile tegelikult näitab?

Vaatame olukorda, kus pilt tuleb telestuudiost, aga teler on vana 100 Hz-ne.

Vanemad 100 Hz telerid lihtsalt kordasid tarkvaralist eelmist kaadrit, aga sellega seoses tekkisid teleriekraanile kiire liikumise korral varjud ning kiire liikumine oli ekraanil nähtav hüpliku liikumisena.

Pildiparandusmootorid
Kõik teleritootjad on arendanud oma pildiparandusmootoreid ning umbes iga poole aasta tagant saame kuulda veelgi uuemast, paremast ja kiiremast.
Lähiajaloost on teada näiteks Philipsi pildimootorid – Cristal Clear, Pixel Plus, Pixel Plus HD, Pixel Precise HD ning Sony pildimootorid: Bravia Engine, Bravia Engine EX, Bravia Engine 3.

Selline pildimootor analüüsib eelnevat ning järgnevat kaadrit ning lisab tarkvaraliselt juurde vahekaadri. Selline pilt on ka ülikiire liikumise korral sujuv ja ühtlane.

Tänase päeva 100 Hz telerid kasutavad oma tarkvara ning tekitavad eelmise ja saabuva kaadri vahele tarkvaraliselt ühe lisakaardi, et niimoodi muuta liikumine teleriekraanil sujuvamaks ja varjudevabaks.

Panasonic 600 Hz plasmateler
Puhtfüüsiliselt ei ole võimalik tarkvaraliselt lisada täiendavaid reaalseid kaadreid juurde, et tekiks 600 Hz värskendussagedus.

Panasonic on jaganud oma plasmateleri 10 alamväljaks, mille iga alamvälja värskendussagedus on 60 Hz. Kasutades matemaatikat, siis 10 x 60 ongi 600 ehk 60Hz värskendussagedusest on saanud 600 HZ värskendussagedus. Kuna plasmateleritel on ülisuur eelis LCD-telerite ees – nimelt suudab plasma tekitada gaasilahenduse ning kustuda ühe mikrosekundi jooksul – olles tuhandeid kordi kiirem kui LCD telerid, siis plasmapaneel ei tekita kiire liikumise edastamisel hägu ega ka värinaid. Järelikult ei mõjuta selline alamväljade kasutamine kiirelt liikuva pildi kvaliteeti ega pildiparandust.

Palju Hz siis tegelikult?
Aga samas, kui reaalselt ei kuvata ekraanil saabuvat pildikaadrit, vaid hoopis sama kaardi esitamiseks alamvälju, kas me siis saame ikka öelda, et tegemist on 600Hz värskendussagedusega. Ilmselt mitte, aga reklaamiks on see küll hea. Tegelikkuses peaks Panasonic Euroopas reklaamima hoopis 500Hz värskendussagedust.

Teleritootjad pilditootjatest ees
Juba aastaid on teleritootjad pakkunud teleri ostjale-vaatajale kordades suuremaid tehnilisi võimalusi kui telejaamad toota ja edastada suudavad. Vaadates täna ringi erinevates elektroonikakauplustes, näeme, et suurem osa telereid kannavad Full HD silti ehk nende ekraani resolutsioon on 1920×1080 pikslit. Samas telestuudiost väljuv pilt on oma olemuselt eesmises sajandis – PAL signaal oma 576 reakesega.

DigiTV ei too automaatselt HD-pilti
Eesrindlikumad Euroopa riigid lähevad pisitasa üle digitaalsele TV vastuvõtule, aga pildi kvaliteet ei muutu. DigiTV-le üleminekul kaovad küll analoogsignaali edastamisest ja vastuvõtust tingitud häired ja peegeldused, kuid kõrgeraldusega televisioonist oleme ikka kaugel. Jah, mõned satelliidilt kättesaadavad telejaamad pakuvad juba FullHD telepilti, kuid millas näiteks Eesti telejaamad kasvõi 1280×720 resolutsiooniga telepilti edastama hakkavad?

Prillid ees hea vaadata – 3D TV
Aasta 2009 üheks märksõnaks on kindlasti olnud 3D televisioon. Kõik suured tootjad on toonud selleaastastele elektroonikanäitustele oma 3D telerid. Loomulikult ka prillid, sest teistmoodi pole võimalik lamedast pildikastist kolmemõõtmelist kujutist tekitada.

Varsti jõuame oma kodus sama kaugele kui parimates kinodes. Saab nautida kolmemõõtmelist pilti, aga prillid ees – tuleb sõber külla, pead laenutusest kolmanda või neljanda prillipaari juurde võtma. Samas pole 3D telerist niisama kasu, kuna kõik vanad saated ja filmid ning hetkel TV-kanalitest väljastatavad saated pole 3D kõlbulikud.

3D eelised spordi ja looduse vaatamisel                     
Nii palju kui on tootjaid, on ka erinevaid 3D tehnoloogiaid. Eks igaüks tahab leiutada oma, samas võivad just erinevad formaadid suretada välja hea idee. Nagu ajalugu on näidanud, võidab see, kes saab esimesena oma paati suured filmikompaniid.

Suurim eelis 3D puhul saab olema spordivõistluste ülekannetel ning loodussaadetel. Vaadates näiteks jalgpalli ülekannet, hakkab pall liikuma ekraanil reaalselt, mitte tasapinnaliselt nagu täna seda näeb. Samas on vaatajate poolt hästi vastuvõetud ka esimesed 3D kino multifilmid.

Tavaline 3D film võetakse üles kahe 540-pikselise kaameraga ning taasesitamisel miksitakse need kaks filmirida kokku, tekitades 1080 resolutsiooniga pildi, samas pole selline pilt kvaliteedilt võrreldav 1920×1080 pildiga Blu-ray plaadi võimalustega. Taasesitamisel on vajalikud prillid, mille abil tekitatakse meie silmade abil ajule ettekujutus ruumilisest pildist.

Philipsil prillideta 3D lahendus
True 3D on Philipsi nägemus kolmemõõtmelisest visioonist, mille eeliseks on prillide puudumine. Kasutusel on väikese resolutsiooniga stereoskoopilised ekraanid. Prillide puudumine on suur eelis, kuna vaatajate arv ei sõltu kodus olevatest prillide arvust. Ainult, et see tõeline 3D jääb ootama 4k2k ehk Super Hi-Vision tehnoloogiat pildiresolutsiooniga 4000×2000 pikslit.

Sony, kasutades samuti prillide abi, nimetab oma kolmemõõtmelist lahendust Real 3D ning lubab juba järgmiseks aastaks panna oma Playstation 3 mängima kolmemõõtmeliselt 3D Sony teleri taha.

Ekraanisuhe
Kineskooptelerid on valdavalt ekraanisuhtega 4:3 ja täpselt sama suhtarvu kasutavad nii Eesti telekanalid kui ka enamus Euroopa telejaamu oma saateid väljastades. Ainult Soome Yle1 ja Yle2 ning BBC on valinud laiekraani formaadi ning aegajalt üllatab ETV2 laiekraansaadetega.

Tootmises on ainult 16:9 ekraanisuhtega telerid. Nende jaoks on 4:3 minevik ja juba terendavad ees uued formaadid. Sügisel näitas Philips oma 21:9 ekraaniformaadiga telerit näitustel, täna on selline teler juba müügil – hind on küll poolulmeline – 50 tolline Philips Cinema maksab “vaid” 64 990.- krooni, kuid suudab kuvada kodustes tingimustes tõelist laiekraan filmi nagu kinos.

Kui telejaamadel ei piisa raha 720p resolutsioonile üleminekuks, võiksid nad kõigepealt 16:9 pildiformaadile üle minna. Sooviks ju moodsamate telerite omanikud sellist telepilti, mis koduse teleriga sobib.

Energiasääst
Seda, et energia ei teki ega kao iseenesest, mäletavad mõned meist veel koolifüüsikast. Ja tõsi ta on – kõik kodused elektroonikaseadmed on vooluvõrku ühendatud.

Võrreldes täna tootmises olevat LCD- või plasmatelerit kahe aasta taguse toodanguga, siis üheks oluliseks muutuseks on energiatarbe vähenemine.
Kui kaks aastat tagasi oli plasmateleri voolutarve 450W, siis nüüd on nende voolutarve vähenenud pea kaks korda, olles kindlasti alla 300W.

Plasmatelerite voolutarve vähenenud
Õnneks on kuuldused Euroopa Liidu poolsest plasmatelerite keelustamisest jäänud vaid kuulujuttudeks, sest kõik tootjad on suutnud vähendada voolutarvet üle kahe korra. Samas jääb plasmateleri voolutarve ikka veidi suuremaks kui LCD-teleritel, kuna plasma vajab kõrget pinget (300V) erinevalt LED LCD- või OLED-teleritest (3V).

Ka LCD-tehnoloogia on muutunud tarbijasõbralikumaks – näiteks oli 2008 aastal Sony 46-tollise W4500 mudeli voolutarve 256W, täna on samaväärse, aga uuema mudeli 46WE5 voolutarve alla 100W.

Oma rohelist mõtlemist ja väiksemat energiakulu reklaamivad nii Philips, Samsung kui ka teised tootjad. Ja siinkohal on ei saa keegi enam väita, et tegu oleks eksitava reklaamiga – voolutarbed on tõesti pea kaks korda väiksemad.

Sellised olid telerimaailma uudised 2009. aastal. Palju tehnilisi fakte, mis omavad tähendust pigem huvilistele, kuid näitavad ilmekalt tootjate omavahelist võidujooksu ja turundusnippe.